Midagi huvitavat kolmandas nädalas

Tere taas!

Ka kolmas töönädal lõpule jõudnud. Seekord natuke põnevam ja huvitavam, kui varem olnud on.

Esmaspäeva alustasin taksot sõitva Ford Mondeoga. Pidin teisaldama generaatori ja raami millele see kinnitus. Raami küljest olid kaks rullikut mis hoiavad mootori rihma paigas, et generaator, konditsioneer ja muud elemendid oma tööd saaksid teha. Ford on oma kaheliitrise mootori suhteliselt halvasti disaininud. Generaatori ja raami kätte saamine osutus tunduvalt raskemaks kui esialgu tundus. Positiivne oli see, et eemaldatud generaator andis parema juurdepääsu õlifiltrile ja hõlbustas hoolduse juures just õli vahetamise osa. Töö venis aga teisipäeva, sest uus raam rullikutega ja uus generaator samal päeval veel kohale ei olnud jõudnud.

Lisaks sisaldas õhufilter endas suuremal hulgal sulgi. Tundub, et mõni lind oli endale hea ja sooja pelgupaiga auto mootori lähistel leidnud. Teisipäeval sai auto uuesti kokku pandud ja hooldus lõpule viidud ning jälle ühe linnukese endale kirja.

Kolmapäev ja neljapäev väga põnevad ei olnud. Mõlemal päeval üks hooldus õli ja filtrite vahetamise näol ning ülejäänud aja suuremat sorti ootamine. Oodates läheb aeg ikka väga aeglaselt ja see tegi ka need tööpäevad raskemaks ja pikemaks.

Neljapäevaks sai ka rendiauto broneeritud. Plaan juba üle nädala tagasi paika pandud ja nädalavahetus võis peaaegu, et alata. Külla tuli ka mu elukaaslane. Kahekesi saare avastamiseks sai just sellel eesmärgil auto renditud. Kuna autos aga rohkem istekohti siis oli meil ka teisi liitujaid. Reedene tööpäev möödus kõige valulikumalt. Tundus, et kõik on oma autod korda saanud, sest ühtegi tööd, mida mulle usaldada ei esinenud. Selle asemel pandi mind aga koristama. Koristamise tähe all sai ka terve reedene tööpäev veedetud.

Reede õhtul võtsin suuna kohalikku vabaõhu kaubanduskeskusesse, et visata pilk peale siinsetele hindadele ja ehk leida midagi huvitavatki. Klassikaline poeskäik lõppes aga suhteliselt kiiresti, sest vaatepilt poodides ei erine sugugi Eestis olevast. Õhtu sai veedetud ühes hubases restoranis Los Cristianoses. Kuigi restoran oli hubane siis linn ise niiväga mitte. Parkimiskoha leidmine oli ikka suhteliselt lootusetu. Pika tiirutamise peale aga õnn naeratas ja sain auto turvaliselt seisma jätta. Hiljem avastasin, et parkimiskoht oli väga lähedal esimeses postituses nimetatud haigekassale. Äratundmisrõõm oli suur.

Laupäeva hommik algas kell 8:00 äratusega. Start kell 9:00 ja pikk reisiplaan. Esimene peatus Taganana ja Benijo vahele jääval rannaribal.

Kiirelt sai jalad saare põhjarannikul vette pistetud ja juba viis tee Chamorgani. Kui vaadata Taganana ja Chamorga vahelist teed google mapsis siis paistab päris käänuline aga mitte midagi konti murdvat. Tegelikkus oli aga hirmutavam ja selle võrra ka põnevam. Üle 40 km/h sõita praktiliselt võimatu, sest pidevad kurvid või auto lihtsalt ei vea mäest üles. Päris palju oli ikka esimese käiguga sõitmist.

Pärast Chamorgat ootas meid San Cristobal de la Laguna. Väga omapärase ja huvitava arhitektuuriga väike linn. Siin tegime ka lõuna. Kiire tempura Sushi ja klassikaline Coca Cola olid päris kosutavad. Järgnev plaanipärane sihtpunkt osutus aga katsumuseks omaette. Icod de los Vinos üllatas oma väga järskude tänavatega. Siin sai ka auto piire kombitud. Esimene käik ja praktiliselt püstloodis ülesmäge 2m laiusel tänaval, kus mõlemal pool majad. Auto oli väljasuremise äärel. Väga lahe ja omapärane linn.

Päeva viimaseks etapiks sai Garachico külastamine. Väikeste keskaja mõjutustega linn oli fantastilise vaatega ja kurjakuulutavate lainetega äärmiselt niiske linn. Pärast pooletunnist jalutuskäiku olid juuksed päris märjad.

Pühapäev algas samamoodi. Kell 8 üles ja kell 9 start. Esimene peatus El Teide. Siinkohal olgu mainitud, et kui ei ole plaani gondliga täitsa üles sõita(27 eurot) siis pole ka mõtet Teide jalamile sõita. Kaugelt on vaade palju vingem ja muljetavaldavam. Mina kahjuks ei näinud vajadust Teide tippu liikuda, sest kogemused Etnaga juba olemas ja vaevalt see mida muud endast kujutab. Etnaga võrreldes oli kümne kraadi jagu soojem kohas kuhu sai autoga ja lund ei paistnud kuskilt.

Acantilados de Gigantes. Fantastiline linn kalju otsas. Veelgi fantastiline vaade kaugusesse. Vasakule ja paremale ainult kõrged kaljuseinad ja vihaselt ründav ookeanivesi. Üllatuseks oli selles linnas ka "naturaalne bassein". Seda basseini täitis merevesi. Iga lainega tõusis vastu betoonseina kõrge veesammas, mis maandus otse kõrgemal asuvasse basseini. Hea veevahetus ja kloorivaba vesi.

Järgmisena Masca org. Süda sai korralikku vatti ja vaeva hapnikurikast verd üle keha laiali pumbates, sest imeline vaade tähendas ka märkimisväärset ronimist. Kohalike krunte vaadates tekkis küsimus, et kuidas nad küll oma autoga sinna said, sest sobilikku sõiduteed nendesse hoovidesse küll ei olnud. Hulljulged inimesed ikka. Pea nii palju alla ei suutnud vaadata kui oleks tahtnud ja taeva nägemiseks oli pea täiesti kuklas. Hämmastav, mis kõigest 500 ruutkilomeetrit väiksemale saarele meie oma Saaremaaga võrreldes ära võib mahtuda.

Viimane peatus pidi olema Punta de Teno. Seal pidi paiknema vinge majakas ja omama võimsat vaadet merele. Kahjuks sattus meie teekonna tõrkeks tõenäoliselt kohaliku omavalitsuse otsus piirata sinna läbipääsetavust 7km kauguselt. Seda just autodele. Kuna kell oli juba õhtusse jõudmas, siis see plaan jäi meil katki ja otsustasime tagasi koju suunduda. Kõigile teadmiseks, siis Punta de Tenosse ei saa autoga N-P kell 9 - 18. Juhul kui plaanite sinna reisida ja ei soovi 7km jala kõndida siis rangelt soovituslik on mainimata jäänud päevadele oma reis lükata.

Sellega kulmineerus minu põnev kolmas nädal. 650 kilomeetrit. Saarele ring peale tehtud ja koduigatsus selle võrra ka suurem. Oma voodi, tugitool ja televiisor on ikka parimad. Kaks nädalat veel ja siis juba külmast võõrdununa nohu, köha ning palavikku põdema.